Teie ostukorv on tühi.
Endiiviasigur "Gigante di Bergamo" (lehtsigur, friseesalat)
Cichorium endivia L. var. crispum
1.42€
Maksudeta: 1.14€
Maksudeta: 1.14€
Friseesalat "Gigante di Bergamo" (endiivia, lehtsigur) - Cichorium endivia L.
Keskhiline sort: tõusmetest valmimiseni kulub 85-90 päeva.
Salatsiguri lehtvorm. Agrotehnika on salati sarnane. Külmakindel.
1,0 g = 580-600 seemet.
Keskhiline sort: tõusmetest valmimiseni kulub 85-90 päeva.
Salatsiguri lehtvorm. Agrotehnika on salati sarnane. Külmakindel.
1,0 g = 580-600 seemet.
* Endiiviasigur ja eskariool.
Pikka aega - ligi sada aastat - oli salatsigur ainus esindaja siguri perekonnast. Ja alles küllaltki hiljuti aretati selektsionääride poolt rida uusi sorte: endiiviasigur, mis meenutab käharsalatit (teda kutsutakse veel friseesalatiks, prantsuskeelse sõna "frisee" - kähar - järgi), ja tema laiemate lehtedega teisend, mis meenutab rohkem lehtsalateid - eskariol. Endiiviat ja eskarioli lisatakse tavaliselt salatitesse. Nad on mõrkjama maitsega, mida aitab neutraliseerida suhkur, seepärast sobivad sigur salatid selliste puuviljadega, nagu ananass, virsik ja pirn.
Veel üks sigursalatite teisend - radikkio - meenutab väikest tumepunaste lehtedega salatikest, mille leherood on kreemikat värvi. Kasvatades seda taime täielikus pimeduses, sarnanevad tema lehed roosakale marmorile. Kui neile satub valgus, saavad nad rohelised või meekollased laigud. Maitselt on radikko kibekas, sobib suurepäraselt kontrastiks rohelise salati kõrvale. Teda saab pruunistada ja blanšeerida. Peale sooja töötlemist muutuvad lehed tumerohelisteks.
Praegu kohtab seda suurepärast taime aedades väga harva, kuigi tema kasvatamine suurte linnade piirkonnas on väga perspektiivne. Endiivia on huvitav selle poolest, et varustab meie lauda sügis-talvisel perioodil, ajal, mil meie tavaliste roheliste köögiviljade varud on lõpukorral, suurepärase salatirohelisega. Selleks, et kõrvaldada pikantset kibesust, keedetakse rohelisi lehti, või hoitakse soolvees 20 minutit, seejärel pestakse, ning kasutatakse salatites, garneeringutes, suppides jne. Endiivia tähtsaim bioloogiline omapära - kiire suure leheroseti moodustumine. Lühikese ajaga areneb võimas leherosett, kaaluga 300-400 g ja rohkemgi. Lehed on piklikud, sügavalt lõhestunud, tugevalt kähardunud servadega. Lehtede värv sõltuvalt sordist ja varieerub kollakasrohelisest tumeroheliseni. Juur on väike, puitunud, harunev. Kui saabuvad pikemad päevad ja temperatuur tõuseb, moodustuvad taimedel kiiresti püstised ja harunevad õisikuvarred koos õisikutega, mis koosnevad rohkearv ulistest sirelikarva väikestest õitest. Hämmastav, et selline lõunast pärit taim omab sellist külmakindlust. Noore taimena talub külma -4°C..-6°C, mis on väga tähtis kasutades teda otse peenralt võtmisel hilissügisel. Teda võib korjata kuni lumikatte saabumiseni.
* Endiivia on iidne taim, mis pärineb Indiast. Juba enne meie aega jõudis see Vana-Egiptuse kaudu kreeklasteni.
Isegi Plinius viitab sellele, et tema ajal kasutati endiiviat salatitaimena ja supi valmistamiseks.
Rooma impeeriumis kasvatati laialdaselt sarnaseid salativorme peamiselt raviotstarbel.
Seda mainitakse sageli renessansiajastu ravimtaimede raamatutes.
Üsna laialdaselt viljeldi seda Tsaari-Venemaal, kuid lehtede mõrkjas maitse ja agrotehnika eripära vähendasid järk-järgult huvi selle vastu.
Praegu kohtab seda kaunist taime aedades ja peenardel väga harva, kuigi selle kasvatamine suurlinnade läheduses on väga perspektiivikas.
Endiivia on huvitav selle poolest, et varustab lauda suurepärase salatirohelisega sügistalvisel perioodil, kui tavaliste roheliste köögiviljade varud on lõppemas.
Pikantse kibeduse eemaldamiseks keedetakse rohelisi lehti või hoitakse 20 minutit soolvees, pestakse, nõrutatakse ja kasutatakse salatite, lisandite, suppide, hautiste jne valmistamiseks. Endiivia tähtsaim bioloogiline iseärasus on suure leheroseti kiire moodustumine. Lühikese ajaga areneb võimas rosett kaaluga 300-400 g ja rohkem.
Endiivia lehed on piklikud, sügavalt lõhestunud ja tugevalt kähara servaga. Lehtede värvus varieerub sõltuvalt sordist kollakasrohelisest tumeroheliseni.
Taime juur on väike, puitunud, haruline. Pikkade päevade ja kõrgenenud temperatuuri saabudes moodustuvad taimedel kiiresti püstised ja harulised õisikuvarred õisikutega, mis koosnevad arvukatest väikestest lillakatest õitest.
Üllataval kombel on sellel lõunamaa taimel erakordne külmakindlus. Noorena talub ta külma kuni miinus 4-6°C, mis on väga oluline tema kasutamisel otse peenrast hilissügisel. Tegelikult võib teda aiast võtta kuni lumekatteni.
Et saada värsket salatit ka hilissügisel, tehakse külv suvel, sügisel aga viiakse taimed koos juurtega lavasse, mis külmade ilmade saabudes kaetakse raamide ja mattidega.
Salati talviseks tarbimiseks kaevatakse taimed hoiuruumides niiskesse liiva. Hea ventilatsiooni korral säilivad nad seal mitu kuud.
Talvel saab endiiviat ja eskariooli kasvatada kasvuhoonetes, kasutades sama agrotehnikat mis peasalati puhul.
Toiduks kasutatakse noorte taimede lehti (roseti faasis), sagedamini salatina, harvemini keedetult või hautatult; nendega kaunistatakse ka erinevaid roogasid.
Sigurisalatite tarbimine parandab seedeorganite ja vereringesüsteemi tegevust.
Värskeid, suurelt hakitud lehti süüakse maitsestatuna taimeõli, äädika või sidrunimahlaga, lisades maitse järgi suhkrut, soola ja puistates peale peterselli.
Seejuures võetakse 500 g lehtede kohta 2 supilusikatäit õli ja 1 supilusikatäis äädikat.
Endiiviat ja eskariooli hautatakse tasasel tulel 30 minutit (750 g hakitud lehti ja 60 g võid, soola maitse järgi) ning enne serveerimist piserdatakse üle sidrunimahlaga.
